DEIZE
Diçionäio italian-zeneise
sbittare
v. tr.
-
marin. levare da una bitta desbittâ
[dezbiˈtaː]
Coniugazioni
desbittâ
Indicativo
Presente
- mi desbitto
- ti ti desbitti
- lê o/a desbitta
- niatri desbittemmo
- viatri desbittæ
- liatri desbittan
Imperfetto
- mi desbittava
- ti ti desbittavi
- lê o/a desbittava
- niatri desbittavimo
- viatri desbittavi
- liatri desbittavan
Futuro
- mi desbittiò
- ti ti desbittiæ
- lê o/a desbittià
- niatri desbittiemo
- viatri desbittiei
- liatri desbittian
Congiuntivo
Presente
- che mi desbitte
- che ti ti desbitti
- che lê o/a desbitte
- che niatri desbittemmo
- che viatri desbittæ
- che liatri desbittan
Imperfetto
- che mi desbittesse
- che ti ti desbittesci
- che lê o/a desbittesse
- che niatri desbittescimo
- che viatri desbittesci
- che liatri desbittessan
Condizionale
- mi desbittieiva/desbittiæ
- ti ti desbittiësci
- lê o/a desbittieiva/desbittiæ
- niatri desbittiëscimo
- viatri desbittiësci
- liatri desbittieivan/desbittiæn
Imperativo
- desbitta ti!
- desbittemmo niatri!
- desbittæ viatri!
Participio passato
- m. s. desbittou
- m. p. desbittæ
- f. s. desbittâ
- f. p. desbittæ
Gerundio
- desbittando